Reis Laosesse oli meil juba aastaid plaanis. Peaasjalikult just minu elukaaslase perekonnanime, mis juhuslikult on samuti Laos, tõttu. Kuna Laos tundus meile metsik ja nö turistidest puutumatu koht, meil oli puhkuseks vaid loetud päevad ning jäime kahtlema, kas saame selle ajaga kahekesi seigeldes maksimumi, siis otsustasime, et jätame oma reisi ekspertide hooleks ja lähme avastame seda kohta reisibüroo abil. Jumal tänatud, et nii tegime – Go Traveli elamusreis Laosesse oli meie mõlema jaoks üks ägedamaid kogemusi, millest ilmselt räägime kodustele nii kaua, kui lastakse (ja siis veel natuke).
Meie giidid moodustasid ideaalse koosluse, nagu Lao nuudlisupp hommikusöögiks: Rene oma eestlasliku kaalutlemise, humoorika kahtlemise, mõnusa sarkasmi ja alati parima variandi nõudmisega, ning kohalik giid Phonsak, kes lisas Renele vürtsi oma tohutu positiivsuse, entusiasmi ja elujaatusega. Ja kes Laoses pole käinud, siis võtkem teadmiseks – Laose nuudlisupp on maailma parim!
Kõige meeldejäävam osa reisist oli kindlasti paadisõit mööda Mekongi jõge. Lisaks sellele, et vaade mägedele, jõele, külakestele oli rabav, kohati uskumatu näiv ning miski, mida ei suuda talletada ühelegi fotole, loodus rikkalik, värvikirev ning puhas, sai täiel rinnal kogeda ka kohalikku elu, käia pisikestes külades, rääkida (pigem küll eestlasliku kohmetusega naeratada ja tervituseks peanõksatust teha) kohalikega ning näha seda „päris“ Laose inimese elu ja olu. Phonsak ja Rene mõlemad jagasid meiega kõike, mida nad teadsid, olid kuulnud või lugenud, muutes selle reisi meie jaoks veelgi tähendusrikkamaks.
Meelde jääb kindlasti ka džunglimatk, mis ei olnud füüsiliselt kindlasti kergemate killast, ent kogu pingutust tohutult väärt. Džunglis on niivõrd palju hääli, taimi, värve, putukaid, linde ja loomi, et viiest meelest jääb väheks, et seda kõike tajuda. Õnneks oli meil kaasas Phonsak, kes demonstreeris kogu matka vältel talle kohaselt ikka huumoriga meile loomade hääli, osutas erinevatele taimedele ja putukatele, keda meie esialgu ei märganudki, ent Phonsak lihtsalt teadis, kust vaadata ja otsida. Lisaks valmistas Phonsak meile lõkkel üüratult hea džunglitoidu!
Minu ja härra Laose jaoks tundus reisil olles täpselt nii, et mitte ühtegi probleemi ei esinenud. Pidime minema bussiga – buss tuli. Pidime ööbima lubatud hotellis – ööbisime. Pidi olema paadisõit – paat tuli. Muidugi aimasime, et kõik need lao keeles peetud telefonikõned, mil Phonsakil oli kulm pisut kortsus, olid seetõttu, et kuskil oli mingi jama, mis vajas lahendamist. Aga kui nendel hetkedel Phonsak tabas meid teda jälgimast, siis manas ta näole kõige suurema naeratuse maailmas üldse ja kõik tundus jälle korras olevat.
See, kui vedanud meil giididega tegelikult oli, selgus alles päriselt džunglimatkal, kui kohtusime tee peal kahe inglasest turistiga, kes olid juba kuu aja jooksul Laoses kahekesi ringi rännanud. Nad ei teadnud, mis asi on Laosele nii omane kleepuv riis, nad ei olnud söönud Laose kohalikku toitu ja ei teadnud sellest ka eriti midagi, nad ei olnud käinud Lao inimeste jaoks põhilistes ja olulistes kohtades, nad ei olnud näinud munkasid Luang Prabangi hommikustel tänavatel almust küsimas! Meie ise õpetasime neile, kuidas öelda lao keeles „aitäh“ või „tere“ – asjad, millega Rene ning Phonsak olid meid põhjalikult kurssi viinud juba esimestel päevadel.
Rene ja Phonsak polnud kindlasti meie jaoks kui giidid – pigem kui sõbrad, kellega tahad kogu seda Laose ilu ja elu nautida ning jagada, koos naerda ja uusi kogemusi saada. Ja samas, kui mõni päev oli jaks otsas ning tahtsid niisama kulgeda, beer laod või lao laod juua, siis ka seda sai – ilma hinnanguteta.
Laose elu minu jaoks kirjeldab kõige paremini ehk Phonsaki vastus Renele, kui Rene muretses, mis kell on ja kas me ikka järgmisesse kohta jõuame õigeaegselt: „You don’t need to know what time is. When it gets dark – you eat and then you sleep.“ Hoian seda mõtet endal kuskil kuklas ja vahepeal tuletan meelde: elan hetkes ja vaatan, mis saab. Täpselt nagu Laoses.
Aitäh, Rene, Phonsak ja Go Travel, et andsite meile elamuse kogu eluks!