Kui reis Austraaliasse Covidi ja sellele järelmõju tõttu siirdus kaugema tuleviku unelmaks, siis jäi hinge kripeldama mõte, et tahan ära käia maailma täiesti erinevas kohas, kus on soe ja näha, kuidas seal elatakse. Minna nii kaugele, et otselennuga kohe vajadusel tagasi ei saa ja levis pole vaja olla 24 tundi.
Olen ka aus – siiani olen alati kellegagi koos reisinud, aga seekord tundsin, et tahan proovin ise ja üksi, vastutan vaid enda eest.
Leidsin toreda ja huvipakkuva reisikava Go Traveli netilehelt ning seejärel uurisin edasi. Kohad, mis pole ainult kesklinnas ja suured vaatamisväärsused, minek tavainimese külla, mitte klantspildile…see huvitas mind. Olin avatud ka mõttele, et kui on reisiseltskond ning tuppa tuleb võõras ja tundmatu grupikaaslane, aga ega ta ju kaua võõras pole! Ja ongi tore uute inimestega tutvuda! Kodukontoris ja eralduses oleme me juba olnud piisavalt. Hüppasin lennule ja reis võis alata!
Esimene sooja kliima suudlus kohe lennukist maha astudes sai mu näo naerule. Maha, koju, jäid sademed kõikvõimalikust suunast, lumi…ja miinuskraadid, tööstress…tolmurullid nurkades. Rene, meie giid hiljem Laosesse jõudes, võttis mu Bangkoki lennujaamas vastu, astusime kohaliku bussi peale ja teekond võis alata. Hotellis kogunesime nendega, kes juba kohal olid, tutvusime ning siis tegime esimesed tiirud jalutades suundudes Chao Phraya jõetiirule sisalikke otsima. Leidsimegi!
Edasine teekond tutvustas meid Jensiga, kes oli meie Tai-giidiks. Muljetavaldav oli Chiang Mai oma kaunite templite, lopsaka looduse ning sellise värvigammaga, mida ei oska lumekuhjade vahel ettegi kujutada. Ja ma ju ütlesin, et oli mõnus soe, eks!? Maasturitega alustasime on tõusu ja teed mägedesse, sest läbida 1864 järsku kurvi, et näha vaateid-külasid-elu. Munamäelt nii kaugele ei näe! Sõime kui Michelini tähed, nägime imetillukest küla keset “ei midagi”, käisime koobastes ja Tai kõrgeimas tipus (2565 m). Kohtasime ka väga armast vanaema, kes oli lumivalgete juustega, ja alati siiski naisterahvas – vaja oli end pisut sättida ja panna üll’ ehted, ega’s külalisi alast’ vast’ võet’. Muljet avaldasid ka Karenite küla oma traditsioonidega, riisipõllud – vaated- kaadrid nagu filmis….
Teekond jätkus Laose pool. Alustasime kauni päikeseloojanguga Luang Prabangis Phoi Si mäel. Piltilusad vaated, ülirahulik ööturg, varavalges almuste andmine munkadele, edasi teekond läbi kelmikate pool-elus-toodetega-hommikuturu, Lao nuudlisuppi hommikusöögiks, joogiks Beerlao või Lao-lao ja siis džunglisse.
Džunglimatka ettevalmistusel kohtusime kohaliku giidi, Phonsakuga, kel jagus juttu ja nalja kõikidele. Meie teekonnale liitus veel paar kohalikku giidi, kes olid avatud ja abivalmid (ja head kokad!!!) – arvan, et meiesuguste kamp tegi neile palju nalja – 6 valget “falangi”, imelikes vanustes mehed-naised… saa neist aru.. On perekond või miks nad sellised on…
Otsust ööbida džunglis ei kahetse meist kindlasti mitte keegi. Saime kogeda kõike: õhuniiskust, kus asjad ei kuiva vaid muutuvad veel märjemaks; ööd – nii pimedat, et kuu valgustab kui prožektor ja temperatuuri vahet: higi-voolama-paneva-päeva ja pane-kõik-riided-selga-öö vahel.
Peale kahepäevast järsku ja kitsast metsateed ning kõrvulukustavat vaikust (välja arvata looduse hääled) naasime tagasi müra ja inimeste keskele….
Vientiane’is panustasime ka kohalikule postiteenuse pakkujale, et saata kodustele teateid kaugelt maalt. Kogu protsess oli kõigile meeliülendav ning siiani ootame, kuna ja kellel esimesena isetehtud postkaart kohale jõuab.
Kõike seda siiski juba Laoses õpitud – Popanjang – mentaliteediga. See on ehk asi, mille loodan, et kasvõi kübemetena endaga kaasa sain Laosest – ära muretse liiast!
Soovitusena kõikidele tulevastele seiklejatele – minge, proovige uut, saate palju erinevaid kogemusi ning leiate omale uusi tuttavaid-sõpru ka. Ärge muretsege liiast! Elu on muutumises olev element – voolake kaasa ja ande võimalusi endale ja teistele. Hingerahu leidmiseks pole palju vajagi…
Aitäh Rene, Jens, Phonsak, muu džunglimeeskond ja Go Travel, et andsite võimaluse kogeda midagi erakordselt toredat, värvi- ja maitseteküllast! Aitähh ka toredatele reisikaaslastele, ilma kelleta poleks pooltki niipalju naerda saanud!